Jalutasin täna trennist tagasi, mööda kapaka serva. Mõnus rahulik oli, aga varesed/harakad tiirlesid ja kraaksusid nagu segased. Meenus kohe, kui ma umbes 6-7-aastane olin ja emme veel Männiku poes töötas. Käisime ikka seal vahepeal ja jooksime poe taga männimetsakeses. Ja siis ühel päeval lendas seal ka väga-väga palju neid samu kraaksusid. Ja siis otsustas üks nendest kakada. Ja see lendas mulle pähe. Mäletan, et ma hakkasin nutma ja olin väga õnnetu ja masenduses, et nii juhtus. Läksin emme juurde, pisarad voolasid ja suured hakkasid naerma, et ei ole hullu midagi, lohutasid mind. Pesime kraanikausis pea puhtaks, aga tuju oli ikka suhteliselt lännu. Siis öeldi, et ma peaks õnnelik olema, sest kui selline asi juhtub, siis see peaks tooma õnne, rahaõnne vist. Nojah.
Selline mälestus siis tänasest koduteest.
Trennis oli hea olla jälle, ainult et organism vist vedikene nõrk veel, venituse ajal hakkas kuidagi raske hingata ja tundsin, et nägu läheb valgeks. Täpselt selline tunne tuli, nagu siis, kui minestama hakkan. Hingasin sügavalt ja tegin õhku ja olek läks paremaks :)
Mu hääl on küll tagasi tulnud, kuid nüüd on vallutustööd teinud mõnus köha ja nohu ja kurguvalu ning otsustasin, et ravin ennast. Homme kooli ei lähe, varusin omale neid häid rohelises pakis pähkleid ka, saan siis homme asjalik olla, koolivärkidega tegeleda, raamatut lugeda ja pähkleid nosida, mm
Ah et sina olid armunud! Kas sa siis ei mõista,
mis sinuga toimus? See kutt puudutas midagi nii sügavat su südames, mille
olemasolust sul enne seda aimugi polnud. Aga see armastus, mida sa tookord
tundsid, oli alles algus. Said vaid aimu armastusest. See on ajalise armastuse
piiratud võimalustega kassikuld. Oota ainult, kuni sa näed, kui suur võib su
armastus päriselt olla.
No comments:
Post a Comment