kuidagi , emotsiooniderikkas tuju

Eile oli Tohkal lõpuaktus. Teel sinna tuli meelde, kuidas ise eelmine aasta lõpetamiseks valmistusime - need väsitavad mitmedmitmed tunnid mis me oma loo peale kulutasime + eksamiks harjutamine. aga see tasus end täiega ära :)

tegelt on üldse tore , et ma siiski vastu pidasin ja mitmetele kordadele , kui mõtlesin, et jätan asja pooleli, sellele siiski käega ei löönud ja lõpuni käisin. viimane aasta mulle täiega meeldis. ma isegi harjutasin kodus täiega (mida ma varasematel aastatel peaaegu üüldse ei teinud:D) ja ma nautisin klaverimängu.

võrreldes selle aasta aktusega , oli eelmine aasta lahedam mumeelest. kuidagi pidulikum ja värki. aktus oli pikem ka :D
ja ma nii hästi mäletan siiani, kuidas meie viimase ühisloo ajal ma hoidsin pisaraid tagasi. kuidagi teistsugune tunne tekkis. üks üheksaaastane periood oli läbi saamas.
hea , et me seda ka proovide ajal filmisime, vähemalt on see jäädvustatud. ükskord kui seda vaatasin , hakkasid pisarad ka jooksma , :) - http://toru.ee/view/06c434371690

õnne selleaastastele lõpetajatele , need kellukesed on ühed tüütud asjad jaa , :)




kolmapäeval sain eksamitulemuse ka teada , :) vähe ei olnud õnnes :) üks punkt maksimumist puudu :p


kolmapäeval oli meil tohkal kontsert ka. teemaks olid uno naissoo laulud , mis 70ndatel kirjutatud. pidime endid ka vastavalt riidesse panema. toimetasin end siis enne kodus ja .. tulemus oli suht naljakas ,:D tänks Liisu kleidi eest :)
vahva oli inimeste reaktsioone näha , kes mind esimest korda nägid. kõigeparem oli vast Karhu. astus saali sisse ja siis nägi mind ja ta pidi naeru kätte ära surema. :D aga jah .. vahva oli :) laul ise läks küll täiega metsa , aga pole hullu vast

naljakas on see , et ma praegu tunnen koguaeg nii, et need asjad, mis nädal või kaks tagasi või alla nädala isegi olid , need tunduvad mu jaoks väga kauge minevik. aga need sündmused, mis kuid ja mõned isegi aastaid tagasi olid, oleks nagu eile olnud. nt ükspäev just Liisuga vist meenutasime, kuidas alles korjasime üheksandikele lilli Tohka pargist. tegelikult oli see juba 2 aastat tagasi. ja kõigest sama palju veel ja juba me lõpetame ise 12nda klassi. suht hirmuäratav tegelikult. kuidagi suur tunne tekib. või ma ei tea. kahju on ka mõnes mõttes.

aga tegelikult on tore ka. lendame küll enamus laiali , aga ees ootab midagi uut ja kindlasti põnevat, ma loodan :)