eelmine kord oli mõndadel viitsimist seda mõistukirja lugeda , et ma siis pakun teile veel tegevust , :) (nojah , eks te tegelikult läksite lihtsamat teed ja ei nuputanud te midagi, küll ma juba tean :D)

ma ei oskagi seletada, mis mu sees toimub praegu. osaliselt olen õnnelik, osaliselt mitte. ja ma ei saa ise ka aru sellest. keeruline värk.

ma tean, et ma olen emmele ja issile tähtis. aga kuidagi, kaugeks on nad jäänud. emme vastu olen suhteliselt vastik vahepeal ja issiga ma peaaegu enam ei suhtlegi. kord paari nädala jooksul ainult näen ka ju teda. Ja see MSN´i teel suhtlemine pole nagu see õige. nõme.

tegelikult ma peaks neisse mõlemasse sallivamalt suhtuma, sest ma tean, et nad tahavad mulle ainult head ja neil endil pole ka kerge, eriti emmel ja kui ma temaga õhtul veel siuke mittetore ka olen, siis ma arvan, et see ei tee teda just eriti rõõmsamaks.

ja siis veel. kuidagi tühi tunne on. ma tean, et mul on olemas inimesed, kellele ma saan rääkida kui tahan ja kes minust hoolivad ja kellest mina hoolin, aga midagi ei klapi hetkel.

peas keerleb palju erinevaid küsimusi, mis kõik ei ole sugugi positiivsed. Ehk on asi lihtsalt väsimuses ja päikesepuudumises. Kusjuures ma olen märganud, et kui päike on väljas, on mul paljupalju parem tuju.

Tahaks praegu lihtsalt minna kuhugi soojale maale. Eeei, mitte Hispaaniasse, kuigi ega sellest ka ära ei ütleks :D aga kuhugi palmi alla, kus lihtsalt olla. Kus ei pea mitttekuimilllegi peale mõtlema. Kus ei pea mittekuimidagi tegema. Saan teha seda, mida ise tahan, kuidas tahan ja millal tahan. Ooja, see oleks tore.

Okeeeeeeeeeeeeeeeei , aitab sellest masejutust ja masetujust. Nüüd lähen tudule ja siis homme on äkki siuke tore tuju ja tuleb hea päev. Võiks ju :)