tegelikult on blogi kirjutamine nii raske. sa pead kogu aeg mõttega asja juures olema. kui päevikut täidad ei pea. keegi peale sinu seda ei loe. ma olen pmst neljandast klassist alates vahelduva eduga pidanud seda, ja ausalt , endalgi on teinekord piinlik lugeda. mis siis veel teistest rääkida. aga samas on see hea. kõike sa ju rääkida ei saa, aga kui sa endas hoiad, siis sa lõpuks ei pea enam vastu. muidugi on kõigeparem asjadest rääkida. inimestega. aga see pole alati võimalik .

ma olen õnnelik , et ma olen Oskariga rohkem suhtlema hakanud ja ka Ristoga taas. Ma tunnen, et ma saan neid mõlemaid usaldada. Jah Liisu, Mannu, Britta ja teised , ka teid saan. kohe väga saan. ja usaldan ka. aga mida rohkem seda uhkem, või mis ? :)

Ja nende arvamust on ka hea kuulda. Poiste ja tüdrukute mõtlemine on ju nii erinev. nagu kass ja koer. ja siis on hea kuulda vahelduseks, mida siis teistsuguse ehitusega aju asjast arvab :d

Ma ei tea , mu postitused on kõik kuidagi kahtlaselt lühikeseks jäänud viimasel ajal. Kohe veider on vaadata. Enne olid ikka sellised pikad-pikad , mida isegi ei viitsinud lugeda vahepeal :d

aga ju siis piisab vähestest sõnadest.

natuke vingun kaa ikka , :p

nimelt mul on juba kolmandat päeva kõht tühi. tahaks süüa. aga kui sööma hakkan, tunnen, et kohe tuleb kõik ülesse. rõve. ma ei tea mis mul viga on. loodan ainult, et see varsti üle läheb .

PS ! ma pole rase !!! :d