Vihma saaajab, kõik märg on ..

Taaskord ei saanud ma oma und ilusasti ära magada. Issi helistas ja ütles, et me hoopis homme maale, mitte pühapäeval. No, ja siis ma enam magada ei saanud ka (kell oli veerand 12 ka).

Kell 1 saime Mannu, Britta, Raeli ja Koivaga kokku. Läksime siis jällegi võrku mängima. Ehakale või mis iganes koht see oli.

Umbes poolteisttundi mängisime. Selle aja jooksul jõudis pall kaks korda vees ka käia.

Siis hakkasime ära minema. Jalutasime raudteeni ja siis otsustas Rael, et läheb koju. Me suundusime Mannu juurde. Britta ja Koib polnud klassi lõpupilte näinud veel. Vanu klassipilte vaatasime ka ja nojah, ütleme nii, et enamus meist on ikka nii-niii palju muutunud. :p

Jaa , sellel ajal, kui me pilte vaatasime, hakkas sadama. Üks hetk jäi sadu vaiksemaks ning me otsustasime, et lähme koju. Pmst, kui me olime umbes 2 minutit (tegelikult vähemgi) kõndinud, hakkas padukat tulema. Ja vihm läks koguaeg tugevamaks. Päris mõnnna. Kui ma koju jõudsin, olin läbimärg. Jope tilkus ja püksid olid märjad ja jalad ja pluus ja juuuksed. Aga nii märg ma ikka polnud, kui Venemaal :D

Kuna vihma sadas ja välku lõi ning arvutis ka midagi teha polnud ja telekast ka midagi huvitavat ei tulnud, võtsin kapist tortilla tüki, pudeli vett, õuna ja läksin voodisse. Võtsin ka "ma armastasin sakslast". Ma polnud seda mingi nädal aega lugenud. Täna siis lugesin jälle.

Mõnus oli. Rääigelt müristas ja välku lõi, aga mind see ei seganud. Ants tuli ka vahepeal minujuurde. Jäi magama.

Vahepeal mul hakkas täiega külm ka. Mul olid jalas lillad püksid ja seljas lilla pluus. Siis panin selga oranži pusataoliseasja. Ikka oli külm. Toppisin jalga valged põlvikud, millega tutipeol käisin. Ikka veeeel oli külm :D Siis panin selga ka selle sinakasrohelise kampsuni (no see millega ma lõpuläbul olin). Ja omatehtud punased villased sokid panin ka lõpuks jalga ja siis hakkas soe. Päris ilus värvide kooslus, aga vähemalt oli soe :)

(haaah, lõpuläbuga seoses tuli mul kohe meelde, kui ma järgmisel päeval koju läksin ja emme ning issi arvuti eest leidsin. Kolm korda võite arvata, mida nad vaatasid. Lõpuläbu pilte muidugi :D Nojaa , minu ees ei rääkinud nad midagi, aga siis läksid Mannu juurde ja siis neil jututeemast puudust eiolnud :D)

Lõpuks, kui kell oli kaheksa, ei viitsinud ma enam toas istuda. Vihm oli ka hetkeks lõppenud ning läksime Mannuga Tessiga jalutama. Minimaratoni ringile. Umbestäpselt seal, kus keerab tee Tuhamägede poole, hakkas äkki padukat sadama. Õnneks oli meil mõlemal vihmavari kaasas. Ainuke, kes väga märjaks sai, oli Tessi. :D

Ja tol hetkel ma kahetsesin, et mul digikat kaasas polnud. Mittekunagi pole mul siis teda kaasas, kui on midagi sellist, mida kohe tahaks jäädvustada. Niikahju. Täiega ilus taevas oli ja üleüldse. Kohila oli üleni hall, sest vihma sadas niipalju. Ilusad pildid oleks saanud :)

Kui ma koju jõudsin, hakkasin mingi aeg jälle raamatut lugema. Pool tundi tagasi umbes (23.14), sain ta läbi. Kui ma alguses mõtlesin, et see on sõna otseses mõttes igav raamat, ja ka siis, kui lõpuni oli 20 lehekülge, siis viimaste lehekülgedega sain aru, et tegelikult on see niihea. Rääkis õnnetust armastusest. Eesti mees ja Saksa paruness.

Tegelikult nad mõlemad armastasid teineteist. Kohe väga, aga kumbki ei julgenud seda otseselt välja öelda ning samas olid nad ka nii erinevad. Tüdruku oleks ta pere, suguselts ja teised hüljanud, sest ta oleks läinud vaese Eesti mehega. See lihtsalt polnud reeglitele vastav. Tollel ajal ei tohtinud siukest asja esineda.

Terve raamat oli täis ilusaid lauseid, minumeelest. Võinoh, neid leidus seal pärispäris palju. Ma püüdsin neid ka meelde jätta, kuid see ei õnnestunud lihtsalt.

Aga siiski mõne lause ma leidsin :

* On küllalt, kui tead, et sa ise armastad ja oma armastuses põled nagu küünal, mis varsti kustub.

* Oli kõik ehk ometi ainult tühine meeltepettus, millest vabanemine on seda parem, mida rutem see sünnib.

* Nooruse-armastus tuleb ja läheb ja keegi ei tea, kust ta tuleb või kuhu läheb. Nutavad need, kes peavad temast loobuma, aga kes ta kätte saavad, nutavad sagedasti veel rohkem.

* Tema laskis oma sõnadel lennelda liblika kergusega, tabades mind kui raske vasaraga.

* Mis mõte oleks teada tahta, kas sinu armastust vastatakse või ei, kui sa enam midagi ei looda ?

janiiiedasi janiiiedasi..

Homme sõidame me maale kartulit võtma. Aga see ei tähenda, et emme ja issi ei saaks kluppi minna. Ooei. :D

Tegelikult on nii veider mõelda, et vanemad käivad klubis. Tegelikult oleks normaalne, kui nemad istuksid kodus ja mina oleksin kuskil mujal. Oleks ju ? Aga ometi olen ma kodus.

Kusjuures mind väga ei tõmbagi kuhugi. Okei, tantsida tahaks küll, aga mingi jooming kuskil kellegi juures mind küll ei tõmba. Praegu. Kuigi jah, peale seda kui ma talvel Holgeri juures käisin, oli alguses koguaeg siuke mõte või tunne vms, et tahaks veel. Ma isegi ei tea miks. Vaevalt et keegi üldse teab. Eks see see alguse asi ole võibolla.

Igastahes,

pühapäevani olen ma maal ja Anno, ma tean et sa tahad, et ma ütleks sulle, millal ma maale lähen, aga ma ei tee seda. Ma ei taha, et sa sinna tuled. Tegelikult ma pole õel, aga ma lihtsalt ei taha sulle öelda ka, et mittemidagi ei saa olema. Ma lihtsalt pole selline inimene kes ütleks niimoodi. Täpselt nagu Martin üks õhtu ütles, et poisid ei oska suhteid lõpetada. Et kui neile keegi teine meeldib vms, siis veel , aga et kui näevad, et suhe ei lähe, siis lihtsalt ei oska (mõnedel jääb otsustuskindlusest puudus) ja et kergem on asjal lihtsalt edasi lasta minna ja tasapidi hääbuda lasta. Okei, ma hetkel ei tea, kuidas see siia puutus, aga minumeelest ütles ta nii targasti või kuidagi, et ma lihtsalt pidin seda mainima :p

Kena nädalavahetust ning päike, ole hea ja tule tagasi :)