mõtlesin täna. mõtlesin välja, et see on nii tobe, et me osad langeme musta masendusse kui me läheme kellegist lahku. osad ei saa üle koolis saadud halvast hindest. mõnele tekitab halva enesetunde järjekordne üheöösuhe mis ei olnud mingil muul põhjusel kui alkohol. teine jälle on kurb et armus valesse inimessesse. mõni on masenduses, sest ta arvab et ei oska midagi. teine jälle muserdab oma elu mõttetute solvumistega. ja neid põhjuseid on veel nii-nii palju.

samas leidub inimesi, kes suudavad oma õnnetuse üle nalja heita, kes lähevad eluga edasi, kes ei lange sügavasse musta auku. nimelt käis laupäeval üks mees poes. väga korralik tööinimene pidi olema. aga ta oli just oma näo ära põletanud. tal polnud peaaegu üldse ripsmeid ega kulmi. ta nägu oli punane ja justkui kilega kaetud. ja olenemata sellest suutis ta veel nalja teha. esimene asi, mis ta poodi astudes ütles, oli, et ärge muretsege, ma ei tulnud poodi röövima.

peaks vist oma "tiinekaprobleemidest" üle saama või mis.

peaksin praegu kahe maailmasõja vahelise perioodi teemasi õppima, aga mõtlesin, et lasen seekord vanal nahal läbi. suhteliselt suur osa tööst on sama, mis eelmises töös. selle asemel hakkan hoopis peagi filmi nautima. täna siis "mehaanik".

please mr postman look at me